Juba 1877. aastal sai Erenst Verner Saksamaalt Siemensist Flemingi vasaku käe seaduse kohaselt patendi liikuva pooli sarve jaoks. 1898. aastal leiutas Ühendkuningriigis Sir Oliver Lodge telefonimikrofoni põhimõttel koonussarve. See on väga sarnane meile tuttava kaasaegse sarvega. Sir Lodge nimetas seda "mürisevaks telefoniks". Seda leiutist aga kasutada ei saanud, sest trioodvaakumtoru leiutas alles 1906. aastal Lee De Forest ning kasutuskõlbliku võimendi valmistamiseni jõudis mitu aastat hiljem, nii et koonussarv sai tasapisi populaarseks alles 1930. aastatel. Teiseks põhjuseks oli 1921. aastal uute elektriliselt salvestatud plaatide kasutuselevõtt, millel oli parem dünaamiline ulatus (kuni 30 dB) kui traditsioonilistel mehaaniliselt salvestatud rekorditel, nii et inimesed pidid proovima kõlarite omadusi parandada, et need vastaksid. 1923. aastal otsustas Bell Labs välja töötada tervikliku muusika taasesitussüsteemi, mis hõlmaks uusi fonograafe ja kõlareid, stereosalvestus- ja MC-kassette ning stereokiibistamise meetodeid, mis leiutati selles tegevuslaines. Suur vastutus kõlarite arendamise eest langeb kahele insenerile, CW Rice'ile ja EW Kelloggile. Seadmeid, mida nad kasutasid, polnud tol ajal näha, sealhulgas 200-vatine vaakumlamp võimendi, paljud Bell Labsi enda tehtud salvestused ja mitmesugused Bell Labsi poolt aastate jooksul välja töötatud kõlarid – näiteks Lodge’s Cone’i sarve prototüübid, kokkusurutud. diafragma klappidega õhusarved suruõhuvoolu juhtimiseks, koroonalahenduse sarved (tänapäeval nimetatakse neid ioonjuhtideks) ja elektrostaatilised sarved.
Ei läinud kaua, kui Rice ja Kellogg valisid paljude stiilide hulgast kaks disaini – koonuse ja elektrostaatilise. See otsus pani kõlari arengusuuna jagama kaheks: traditsiooniliseks ja uuenduslikuks. Liikuva mähisega kõlar on välja töötatud pillirookõlari baasil. Rõngasmagneti keskel on silindriline mähis. Mähise esiots on kinnitatud otse paberkoonuse või membraani külge, kuid helivool läbib mähist, magnetväli muudetakse ja mähis muudetakse. See liigub edasi-tagasi ja mõjutab paberikoonust heli tekitamiseks. Liikuva mähisega kõlari tuleku alguses, kuna püsimagneti tugevust oli raske kokku sobitada, kasutati enamasti elektromagnetilist disaini ja magnetvälja tekitamiseks keriti magnetisse veel üks mähis. See disain on olnud populaarne 20 aastat. Elektromagnetilistel kõlaritel on aga omad probleemid. Näiteks elektromagnetilist mähist läbiv alalisvooluimpulss on altid vahelduvvoolu häiretele; ja elektromagnetilise mähise voolutugevus muutub koos helisignaaliga, põhjustades uusi ebastabiilseid tegureid.
1930. aastate suure depressiooni ajal läks Edisoni fonograafifirma pankrotti ja teised polnud paremad. Võimendit nõudvad kõlarid ei olnud populaarsed. Vana Victorla fonograaf oli populaarne kuni II maailmasõjani. Pärast Teist maailmasõda sai majandus hoo sisse ja populaarseks said erinevad uued helitarvikud ning koonustüüpi kõlarid said taas kõvasti proovile pandud. Sel perioodil on tugevate sulamist magnetite eduka väljatöötamise tõttu liikuva mähisega kõlarid muudetud elektromagnetilistelt püsimagnetiteks. Mineviku puudused on minema pühitud. Lisaks tihedusele on looduslike magnetite erinevad omadused paremad ja täiustatud kõlarid kasutavad neodüümmagneteid). Et teha koostööd LP tulekuga ja Hi-Fi süsteemi arendamisega, otsivad koonussarved reforme paberkoonuse materjalides. Levinud on teha woofer paksust ja suurest materjalist ning väikest ja kõva membraani kasutatakse tweeterina; või koondada erineva suurusega kõlarid koaksiaalseks ühtseks korpuseks; on ka sarved ees, et saada kokkusurutud sarve tweeter; On isegi disainilahendusi, mis peidavad tweeteri sarve bassikoonuse taha. 1965. aastal leiutas Ühendkuningriigi Harbeth vaakumvormimise (Bextrene) plastist membraani, mis oli materjali oluline edasiminek. Seda pehmet, kuid kõrge summutusteguriga toodet on endiselt näha KEF-il ja mõnel Briti kõlaril. Hiljem leiutas Harbeth ka polüpropüleenplastist membraani. Sellel uuel materjalil on suurem sisemine summutustegur ja see on kaalult kergem ning seda kasutatakse endiselt paljudes kõlarites. Inseneridel on kõlarite kujundamisel kaks mõtlemissuunda: wooferid otsivad läbimurdeid kõlarites; tweeterid on üksikutel seadmetel täiustatud. Nii et mõned sel ajal ilmunud uued kujundused on peaaegu kõik tweeterid. Edukam disain on elektrostaatiline sarv. Eespool mainitud elektrostaatilised sarved on Rice'i ja Kelloggi eksperimentaalsed sarved firmast Bell Labs. Nende valmistatud elektrostaatilised sarved on uksepaneeli suurused. Majesteetliku kuldse behemoti hüpnootiliste omaduste ning laboriõhus leviva seasoole ja osooni rääsunud lõhna tõttu võivad kaks teadlast mõelda "Frankensteinile" ja Belli surnud kõrvadest valmistatud "fonograafile". Kuid pärast seda, kui see kõlama hakkas, jahmatas selle ilus hääl ja realistlik tämber kõiki ning nad mõistsid, et on saabunud uus ajastu. Rice'il ja Kelloggil tekkis elektrostaatiliste kõlarite kujundamisel aga ületamatu probleem: täieliku bassi taasesitamiseks oli vaja tohutut membraani. Juhul, kui tehnoloogiast oli raske läbi murda, pidi Bell Labs pöörduma koonuskõlarite väljatöötamise poole. See seisak tekitas Elektrostaatiline sarv on kolmkümmend aastat vaikinud. 1947. aastal määrati noor mereväeohvitser Arthur Janszen välja töötama uut sonarituvastusseadet, mis vajas väga täpseid sarvi. Janszen leidis, et koonussarv ei ole lineaarne, mistõttu ta proovis ehitada elektrostaatilist sarve ja maalis plastlehele membraaniks juhtiva värvi, mis osutus faasi ja amplituudi poolest erakordseks. Janszen jätkas uurimistööd ja leidis, et staatori isoleerimine hoiab ära kahjustava kaareefekti. 1952. aastal lõpetas Janszen elektrostaatiliste tweeterite kommertstootmise, mis sobitusid AR-i bassikõlaritega – parim kombinatsioon, millest helifännid tol ajal unistada võisid. 1955. aastal avaldas Peter Walker Briti "Radio Worldis" mitmeid artikleid elektrostaatiliste sarvede disainist. Ta uskus, et elektrostaatilistel sarvedel on oma olemuselt lai ja tasane reaktsioon, samuti äärmiselt madal moonutus, mis on suurem kui tollal. Võimendid on ka palju madalamad. 1956. aastal realiseeriti Peter Walkeri ideaal Quad ESL kõlaris (Quad sai nime tema algusaastate võimendi Quality Unit Amplifier-Domestic lühendi järgi) ja selle täpsust kiideti uueks kuulamisstandardiks, kuid on olemas. veel Mõned probleemid, mida tuleb ületada: ebapiisav helitugevus, takistuslik koormus, mis hirmutab mõnda võimendit, ebapiisav difusioon ja piiratud võimsus. 1960. aastate alguses liitus Janszen KLH ettevõttega ja tegi kõvasti tööd KLH käivitamise nimel{10}}. KLH{11}} suure suuruse tõttu lahendati Quad ESL-i probleem. Kuni ettevõtte Infinity asutamiseni 1968. aastal oli elektrostaatiline sarv KLH{13}} parim. Hi-End toode. Sellega Janszeni saavutused ei piirdu. Tema abiga on üksteise järel välja tulnud Koss, Acoustech, Dennesen ja teised elektrostaatilised kõlarid. Roger West, Janszen Enterprise'i peadisainer, asutas ka Sound Labi.
Kui Janszeni ettevõte müüs, ostis ettevõte RTR tootmisseadmed ja tõi turule Servostaatilise elektrostaatilise plaadi. Infinity esimene kõlaripaar kasutas RTR-i tooteid. Janszeni ettevõte on mitu korda omanikku vahetanud, kuid see pole kunagi kadunud. Tänapäeval kasutab üks valjuhääldikuningatest, Dave Wilsoni hiiglaslik süsteem WAMM, mõnda Janszeni disainitud elektrostaatilist plaati. Elektrostaatiliste sarvede disain on pälvinud paljude tootjate panuse, tuntumate hulka kuuluvad Acoustat, Audio Static, Beverage, Dayton Wright, Sound Lab, Stax ja Martin Logan. Acoustat X ise on varustatud vaakumlamp võimendiga, mis suudab väljastada kõrgepingesignaale ilma võimendit kasutamata; Beverage 2SW-l on kõrgepingevõimendi, kontroller ja paar subwooferit. Kuna Beverage 2SW kahe meetri kõrgune diafragma on paigaldatud ovaalsesse kõlarisse, siis kasutatakse helilaine juhtplaati, et esiavast ühtlaselt edastatud heli, mis võib moodustada väga kolmemõõtmelise heli ja video. Soovitatav on asetada see mõlemale küljele seintele. Seejärel mängige näost näkku. Dayton Wrighti disain on samuti väga eriline. Diafragma on paigutatud kilekotti, mis on suletud väävelheksafluoriidi inertgaasiga, et suurendada kõlari efektiivsust ja helirõhku. Kõige kallim elektrostaatiline kõlar on Mark Levinsoni HQD. Iga kanal kasutab kahte Quad elektrostaatilist kõlarit, lisaks modifitseeritud lint-tweeterit ja 24-tollist bassivõimenduse sageduslaiendit, kolme Mark Levinson ML-2 võimsusvõimendit ja elektroonilist jaoturit, küsides 15,{10} } Dollarid olid tol ajal tõesti kallid. Suurte diafragmade tekitatud bassiprobleemi lahendamiseks on Martin Logan viimastel aastatel saavutanud suurt edu hübriidkoonuse bassi disainilahenduste seerias. Koos uute tehnoloogiate, nagu viivitusliinid, akustilised läätsed ja lainelised diafragmad, kasutuselevõtuga on elektrostaatilised sarved muutunud üha meeldivamaks, ma usun, et need eksisteerivad ka edaspidi.
