Kuna nutitelefonid ja internetiteenuste keskkond muutuvad üha küpsemaks, on enamus inimeste muusikakuulamisseadmeid nüüdseks üle viidud nutitelefonidesse. Nii et kas olete kunagi mõelnud, kuidas määratakse "heli kvaliteet", mis lõpuks teie kõrvadesse edastatakse? KK BOX, Spotify, Apple Music...millise muusikateenuse helikvaliteet on parem? Kas peate ostma kõrgekvaliteedilised kõrvaklapid? Alljärgnev ütleb teile lihtsalt arusaadaval viisil, millised tegurid moodustavad "helikvaliteedi"!
Digitaalse elektroonilise heli kõrvadesse edastamiseks on vaja ligikaudu nelja ülaltoodud osa. Loomulikult saab neid nelja osa jagada ja lisada mõned elemendid, kuid lihtsamalt öeldes peavad need neli olema vähemalt. Nende nelja osa vahel võite ette kujutada mõistet "korrutamine", mis tähendab, et seni, kuni üks osa on "{{0}}", on lõpptulemus "0". Hea signaal, hea allikas ja hea ülekanne, kuid halbade kõlaritega sidumisel on lõplik helikvaliteet halb. Ülaltoodud on helikvaliteedi põhikontseptsioon.
Lubage mul kõigepealt rääkida järeldusest. Kui tavaliselt kuulate muusikat ainult mobiiltelefonist ja muusikafailid on .mp3 või võrgus voogedastusfailid, ei ole soovitatav osta häid kõrvaklappe! Sest tipptasemel kõrvaklappide puhul ei pruugi ülaltoodud signaalid ja allikad mitte ainult oma tõelist tugevust mitte avaldada, vaid võivad kõlada ka halvemini kui tavalised kõrvaklapid!
Diskreetimissagedus Kujutage ette, et joonistate paberile kõvera, lisage sellele kõverale mitu väikest punkti ja ühendate need väikesed punktid sirgjoontega. Leiate, et kui väikeste punktide arv suureneb, muutuvad nendest sirgjoontest koosnevad joonelõigud algselt joonistatud kõverale üha lähemale. Algne kõver kujutab "originaalheli", mis on tegelik heli, mida instrument või laulja salvestuse ajal tekitab; ja need väikesed punktid esindavad diskreetimissagedust, mis jagab helitüki mitmeks väikeseks punktiks ja digiteerib need. Mida suurem on punktide arv, seda täpsemalt saab "originaalheli" simuleerida.
Bitisügavus on sarnane diskreetimissagedusega. Diskreetimissagedus vastutab "horisontaalse" eest, samas kui bitisügavus vastutab "vertikaalse" eest. Levinud on kaks tüüpi: 16-bitine ja 24-bitine. Ülaltoodud pildilt on näha, et 24 bitil on laiem ulatus üles ja alla, mis tähendab, et muusika dünaamika on elavam ja erksam, ruumitaju on parem ning see ei kõla "summutatult" !
Helikanalid on palju lihtsamad kui ülaltoodud kaks, sealhulgas mono-, kahekanalilised, stereo- ja ruumihelikanalid. Mono on välja surnud, nii et ma sellest palju ei räägi. Praegu on kõige levinum stereo, mis kasutab kahte kanalit erinevate helide esitamiseks, et simuleerida suhteliselt kolmemõõtmelist kuulmiskogemust. Teisest küljest, kui mõlemad kanalid mängivad sama heli, ei loeta seda stereoks!
Ruumiline heli on stereohelil põhineva kontseptsiooni edasiarendatud versioon. Kui ühest bentost ei piisa, siis miks mitte süüa kahte? Kuna ühe kõlari (kanali) lisamine võib muuta heli kolmemõõtmelisemaks, siis miks mitte lisada rohkem kõlareid? Selle tulemuseks oli ruumilise heli tüüp 5.1 kanaliga või 7.1 kanaliga. Rohkemate kõlarite ja asukoha määramisega saavad kuulajad kaasahaaravama kogemuse. Praegu on enamikul kinodes 5.1 kanalit, kasutades kolme kõlari konfiguratsiooni ees ja ühte vasakul ja paremal. Vertikaalse helivälja täiustamiseks on lakke paigaldatud kõlaritega isegi 9.1 ja 11.1 kanalit. Võib vaid öelda, et helikvaliteedi poole püüdlemisel pole piire!
Vorming on tuttav alamfailitüüp, näiteks .mp3 või .wma. Igal vormingul on erinevad kodeerimismeetodid ja omadused. Selle saab peamiselt jagada kolme tüüpi: kadudeta pakkimine, kadudeta pakkimine ja pakkimiseta. Klassikaline .mp3-vorming on kadudeta pakkimine. Selle omadus on see, et see suudab kustutada inimkõrva jaoks vähem olulise heli ja tihendada helifaili ainult umbes 1/10-ni algsest suurusest, kuid esitus ei ole pärast taasesitust sama. Mis puudutab liiga palju halvenemist (sarnaselt pildifailide .jpeg kontseptsiooniga).
Edastamine viitab teele, mille kaudu signaal edastatakse kõlarisse (kõlarisse või kõrvaklappidesse) pärast seda, kui allikas on seda analüüsinud. Jaotatud kahte tüüpi: juhtmega ja juhtmevaba. Juhtmega edastusmeetod võib edastada üha stabiilsemat teavet ja on esimene valik kõrge helikvaliteedi saavutamiseks. Ka erinevatest metallidest valmistatud ülekandeliinidel on erinevad omadused ja toonid; tähelepanelikud audiofiilid sobitavad isegi erinevate toonidega juhtmeid vastavalt muusika tüübile. Filmis "Infernal Affairs" näitab stseen, kus Andy Lau ja Tony Leung naudivad Tsai Chini filmi "The Forgotten Time" täielikult muusika väärtustamise seda aspekti.
