Kui voolu kandev juht läbib magnetvälja, saab see elektromotoorjõu, mille suund vastab Fleming' vasaku käe reeglile. Jõud, vool ja magnetväli on üksteisega risti ning jõud on proportsionaalne voolu, traadi pikkuse ja magnetvoo tihedusega. Kui häälemähis sisestab vahelduvat helivoolu, rakendatakse häälemähisele vahelduvat liikumapanevat jõudu, et tekitada vahelduvat liikumist, mis paneb paberikoonuse vibreerima ja heli tekitamiseks korduvalt õhku suruma.
Jõud, mis paneb elektrodünaamilise kõlari membraani vibreerima, on magnetvälja jõud voolu kandvale juhile. Seda efekti nimetatakse elektrodünaamilise muunduri jõu efektiks ja selle suuruse määrab järgmine valem:
F=B L i
Valemis: B on magnetilise induktsiooni tihedus (intensiivsus) magnetlõhes ja selle ühik on N / (Am)< newton="" (ampere="" meeter)=""> tuntud ka kui Tesla (T)
L on häälikutraadi pikkus, ühik: meeter
i on vool, mis voolab läbi hääle mähise, ühik: ampr
F on magnetvälja jõud hääle poolile, ühik: Newton
Kui aga pingestatud häälemähis jõu mõjul liigub, lõikab see magnetväljas magnetjõu jooni, et tekitada häälmähises indutseeritud elektromotoorjõud. Seda efekti nimetatakse elektrodünaamilise muunduri elektriliseks efektiks. Indutseeritud elektromotoorjõu suurus on:
е=Вiν
Kus: v on hääle pooli vibratsiooni kiirus ja selle ühik on: m / s
е on indutseeritud elektromotoorjõud häälikus, ühik on: volt
Elektrodünaamilise kõlari jõu- ja elektriefekt eksisteerivad korraga ja lähevad koos.
